Kui talupojamõistus ütleb, et üleujutatavatel aladel tasuks pigem hoiduda veekogule liiga lähedale ehitamisest, siis kliimaministeerium arvab, et üleujutatavate alade senine ulatuslik piirangu- ja ehituskeeluvöönd ei ole otstarbekas. Ministeerium põhjendab, et kõrgvee korral võib veepiir ulatuda kaugele sisemaale ja praegune regulatsioon, kus üleujutatavatel aladel kehtivad samad piirangud kui mujal, ei arvesta nende piirkondade eripära ega üleujutuse tegelikku keskkonnamõju.

Praegused jäigad piirangud takistavad nende alade mõistlikku ja jätkusuutlikku arendamist.

Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna juhataja asetäitja Taimo Aasma sõnas, et üleujutatavatel aladel ulatuvad piiranguvööndid sageli tavalistele elamualadele, kus keskkonnamõju on minimaalne ja piirangute mõttekus küsitav. „Arvestades, et mererannal võib üleujutus ulatuda väga erinevale kaugusele rannajoonest, ei ole põhjendatud alati liita piiranguvööndi ja ehituskeeluvööndi laiusele juurde nii suurt puhvrit, kuna hinnanguliselt on see piisav inimeste vara ja tervise kaitseks,“ ütles Aasma.

„Näiteks Haapsalu lahe ääres, kus madal rannikuala ulatub kaugele sisemaale, on praeguse 200-meetrise piiranguvööndi tõttu takistatud ajalooliste asumite ja kuurortpiirkondade loomulik areng. Samuti on Võrtsjärve ja Peipsi järve ääres piirkondi, kus traditsioonilised asulad on kujunenud veekogude lähedusse, kuid praegused jäigad piirangud takistavad nende alade mõistlikku ja jätkusuutlikku arendamist,“ tõi Aasma näiteid kohtadest, kus piirangute leevendamine soodne oleks.